„Tahate arendada oma õpilaste vaimu, siis arendage esmalt nende keha. Arendage pidevalt nende keha, tehke nad tugevaks ja terveks, seejärel võite te nad kasvatada ka targaks ja arukaks“ Prantsuse filosoof ja kirjanik J. – J. Rousseau
Miks on lapse aktiivne eluviis niivõrd oluline?
Inaktiivsus ja sellest tulenevad häired on saamas järjest enam probleemiks, millele pööratakse eelkoolieas kahjuks vähe tähelepanu. Kehaline aktiivsus on tervise seisukohalt väga oluline, seda eriti käesoleval ajal, mil elu on muutunud üha mugavamaks ja elustiil vähem liikuvaks.
Eelkoolieas pannakse alus inimese kehalise aktiivsuse kujunemisele ning püsimisele hilisemas elus, seega tuleb sellele tähelepanu pöörata juba varajases lapseeas. Aktiivne liikumine soodustab lapse igakülgset arengut ja on terve eluviisi üks tähtsamaid komponente liikumiselundkonna kujunemisel, vereringeelundkonna aktiviseerimisel ja vaimsete funktsioonide parendamisel.
On oluline, et lastel kujuneks harjumus olla kehaliselt aktiivne ja seda nautida. Selleks on lastel vaja toetavat ja positiivset kasvukeskkonda – samuti vanemate ja lasteaiatöötajate positiivset hoiakut toetamaks laste kehalist aktiivsust ja arengut. Laste liikumisaktiivsust mõjutavad erinevad tegurid – keskkond, sugu, vanus, tervislik seisund ja vanemate ning lasteaiatöötajate suhtumine kehalisse aktiivsusse. Laste liikumine peab olema mitmekesine. Neile on vaja anda võimalus erinevateks liikumisviisideks, mis arendaks laste erinevaid külgi ja tekiks huvi liikumise ning spordi vastu. Oma keha saab laps õppida tundma mängides, joostes, kõndides, hüpates, ronides, tasakaalu hoides, esemeid visates ja püüdes ning roomates. Oluline on luua lapsele huvipakkuv keskkond, kus on lõbus liikuda ja mängida, eakaaslastega suhelda ning samas last arendada.
Kõik lapsed ja noorukid peaksid olema kehaliselt aktiivsed vähemalt üks tund päevas, sealjuures kehalise aktiivsuse intensiivsus peaks olema vähemalt mõõdukas.
Mida peab laps oskama?
Põhiliigutusvilumuste alla kuuluvad kõndimine, jooksmine, hüppamine (mitmetes erinevates vormides), viskamine, löögiliigutus ja püüdmine, need on ka erinevate sportmängude, mängude ja tantsulise liikumise põhikomponentideks.
Põhiliigutusvilumuse väljakujunemine on lapse kogu motoorse arengu suhtes väga oluliseks etapiks. Sellel ajal tekkinud koordinatsioonivormid ja närviseosed on püsivad, säilides kogu hilisema elu jooksul. Samas, kui sellel vanuseetapil jäetakse lapse motoorne areng hooletusse ning ei võimaldata lapsele piisavalt kehalist aktiivsust, kujunevad vajalikud koordinatsioonimehhanismid puudulikult või ei kujune üldse välja. Lapsed, kellel on jäänud põhiliigutusvilumused omandamata, on saanud tunda tõrjutust ja jäänud kõrvale vabaaja mängudest ning selle negatiivse kogemuse tõttu muutunud kehaliselt inaktiivseks. Hilisematel arenguperioodidel on aga neid puudujääke küllaltki raske korvata. See kehtib nii põhiliigutusvilumuste omandamise kui ka üldise koordinatsioonilise võimekuse ja liigutusliku saavutuse osas. Põhiliigutusvilumuste omandamine on järk-järguline protsess, mida mõjutab kehalise aktiivsuse tase ja harjutuste õige valik eelkoolieas.
Kuidas hakkab laps sportimisest rõõmu tundma?
Oluline on, et lastel kujuneks harjumus olla kehaliselt aktiivne ja seda nautida, usk oma kehalistesse võimetesse. Lapsepõlves kujunenud kehaliselt aktiivne eluviis võib kesta kogu elu. Peamine innustaja suuremaks kehaliseks aktiivsuseks on valikute võimalus. Kehalist aktiivsust aitavad säilitada lapse liigutuslikud oskused vilumuse tasemel. Kehalised oskused, mida lapsed sportides ja füüsilises tegevuses vajavad, võivad olla õpitud ja kätte harjutatud juba varakult. On oluline, et neid oskusi õpitaks naljaga pooleks, mitte kogu aeg teistega võisteldes. Nii hakkavad lapsed sportimisest rõõmu tundma.
Kehaline aktiivsus muutub oluliseks selle järjepideval harjutamisel ja oskuslike juhiste andmisel, et lapse liigutuslikud oskused areneksid liigutusvilumuste tasemel. Liigutusoskuste arendamiseks on vajalik luua vastavad tingimused (kiiged, liurajad, ronimis-ja tasakaaluvahendid ning jalgrattarajad), aga oluline on ka laste oskuslik juhendamine.
Aktiivne eluviis elu lõpuni
Oluline on teada, et nii kehaline aktiivsus kui ka istuv eluviis saavad alguse väga varases eas ja kanduvad edasi nooruki- ja täiskasvanuikka. See on põhjus, miks peab liikumisaktiivsuse kujundamisse sekkuma juba eelkoolieas. Kui lapsed on rohkem liikuvad ja vähem istuvad, muudab see nende suhtumist kehalisse aktiivsusse. Tõenäoliselt on nad siis liikuvad lapseeast kuni kõrge vanuseni. Hiljutine uuring Austraalia teadlastelt näitas aga, et lapseea ja täiskasvanuea summaarne kehaline aktiivsus on nõrgalt seotud (r=0.08-0,14). Samas selgus, et lapseeas sporditreeningutel osalemine, aga ka igapäevane liikumine jalgsi või jalgrattaga mõjutasid täiskasvanuea kehalist aktiivsust.
Eelkooliiga on õige aeg, et edendada laste kehalist aktiivsust ja vähendada inaktiivsust. Laps teeb kõike spontaanselt ja kuna ta ise ei oska mõelda oma kehale ja tervise parandamisele, on oluline, et seda teeksid täiskasvanud, kes päev päeva kõrval lapsi jälgivad ja nendega koos tegutsevad. Reeglina vajavad tüdrukud tugevamat vanematepoolset julgustamist ja poolehoidu spordiga tegelemiseks kui poisid. See on osaliselt kindlasti seotud ka ühiskonna üldkultuuriliste traditsioonidega, mille alusel sport ja kehalised tegevused on enamsobivad poistele. Eelkooliealised lapsed võrdlevad oma harjutuse sooritust kaaslastega. Seejärel püüavad nad sooritada harjutuse meisterlikult. Harjutuse sooritamisel on tähtis ka täiskasvanu positiivne tagasiside. Hästi sooritatud harjutuste kogemus on edaspidiseks kehaliseks tegevuseks määrava tähtsusega.
Kehalise aktiivsuse mõju motoorsele arengule
Alates varasest lapseeast on õiged liigutused kõigi tegevuslike oskuste aluseks, seda nii kõnes, üldkehalises ja käelises tegevuses kui ka suhtlemisoskuses. Eelkooliealiste hea motoorne võimekus võib olla põhjus või tagajärg kehaliselt aktiivne olemisel. Laste motoorne areng ja liigutusoskused on otseselt seotud kehalise aktiivsusega.
Hea motoorsete oskuste areng annab tõuke edaspidiseks kehaliseks tegevuseks, mis omakorda toob kaasa lühi- ja pikaajalise kasu tervisele. Enamuse motoorsete oskuste areng ja kujunemine toimuvad eelkoolieas. Motoorsed oskused on vastastikuses seoses füüsilise tervisega. Arendades eelkooliealistel lastel motoorseid oskusi, suureneb nende kehalise aktiivsuse tase. Nad osalevad meelsamini suurt intensiivsust nõudvates kehalistes tegevustes.
Kehaline aktiivsus vähendab enneaegset suremust, kroonilisi haigusi, haigestumist südamehaigustesse, kõrgvererõhutõppe ja käärsoolevähki. Väheneb luude hõrenemine, depressioon, rasvumine ja diabeedirisk. Lapseeas inaktiivsusest ja istuvast eluviisist tingitud l rasvumist on hilisemas eas raske ravida. Samas parandab kehaline aktiivsus vaimset tervist ning on oluline ka luude, lihaste ja liigeste tervise seisukohalt. Kehaline aktiivsus suurendab luude massi, see omakorda vähendab riski haigestuda vanemas eas osteoporoosi. Kahjuks seostatakse kehalist aktiivsust pigem heas toonuses kehaga, mitte tervisega.
Mis juhtub, kui laps on kehaliselt väheaktiivne?
Kehaline inaktiivsus saab alguse järjest nooremas eas. Kui kehalise aktiivsuse puudus on tekkinud eelkooliea jooksul, peab tundma muret selle negatiivse mõjust pärast tervisele. Hiljutine uuring Kanada lastega näitas, et vaid 9% poistest ja 4% tüdrukutest täidavad soovitust olla iga päev 1 tunni jooksul kehaliselt aktiivne. Lisaks veedavad lapsed järjest enam aega (kuni 6 tundi päevas) ekraani ees (screen time inglise k).
Energeetilise kulu seisukohalt kuuluvad väheliikuvate või istuva iseloomuga tegevuste alla sellised tegevused, mis tagavad minimaalse energiakulu. Kõige levinumad istuva iseloomuga tegevused lastel on televiisori vaatamine, arvuti või nutiseadme kasutamine, õppimine ja teistega lävimine istuvas asendis. Seejuures ei defineerita istuva iseloomuga tegevust ilmtingimata kui kehalise aktiivsuse puudumist – laps või ka täiskasvanu võib päevas veeta palju tunde arvuti või teleri taga, kuid samas olla ka kehaliselt piisavalt aktiivne.
Väheliikuv eluviis mõjutab nii laste üldfüüsilist, psüühilist, emotsionaalset kui ka sotsiaalset arengut. Kui inimene liigub nii palju, kui tema pärilik vajadus nõuab, siis on tema liikumisaktiivsus normaalne. Liikumistarbe rahuldamatus tekitab „liikumisnälga“, sest liikumine on samasugune elulise tarbe rahuldamine nagu söömine ja hingamine. „Liikumisnälja“ iseloomulikuks tunnuseks on lapse kestev sihitu jooksmine, kui tal pole olnud võimalust mõnda aega aktiivselt liikuda. Nii liikumatu asend kui ka monotoonne tegevus väsitavad last. Kahjuks on seos lapse kehalise aktiivsuse ja tervise vahel tema esimestel eluaastatel täiskasvanutele raskesti mõistetav. Laste kehalise aktiivsuse alased harjumused ei kujune välja iseeneslikult nagu füüsiline kasvamine või suguline küpsemine. Lapsed on kehaliselt aktiivsed kuni 4. eluaastani, seejärel hakkab aktiivsuse tase järk-järgult vähenema, kui seda ei mõjutata väljastpoolt.
Vähenenud kehaline aktiivsus on tingitud suurenenud televiisori vaatamisest, arvutikasutamisest ja videomängude mängimisest – lapsed on „ekraani ees“ keskmiselt 6 tundi päevas. Vähene kehaline aktiivsus ja istuv eluviis mõjutavad nii rühi kui ka kõigi organsüsteemide (südame-veresoonkonna, hingamiselundkonna) arengut, suurendavad lastel ja noortel riski haigestuda II tüübi diabeeti. Degeneratiivsed ja kroonilised haigused on võtnud epideemia proportsioonid. Neid saab ära hoida läbi igapäevase kehalise aktiivsusega, mis parandab südame–vereringe seisundit. Muutused veresoontes on esmased märgid algavatest südame-veresoonkonna probleemidest. Neid on avastatud juba 3-aastastel, kellel on erinevad riskifaktorid: kõrge kehamassi indeks, kõrge vererõhk, kõrge vererasvade hulk, kõrge kolesteroolitase.
Laialt on levinud arvamus, et eelkooliealised lapsed on terved ja neil ei ole probleeme ülekaaluga ega vähese liikumisega. Arvatakse, et eelkooliealised lapsed on immuunsed rasvumisele ja rasvumine on ainult täiskasvanute haigus. Hiljutine ülevaateuuring näitas, et ehkki noorukieas istuva iseloomuga tegevuste osakaal suureneb hüppeliselt, on ka juba eelkooliealiste laste vastavad näitajad liiga kõrged (keskmiselt 4 tundi päevas).
Rasvumine ja ülekaal
Inaktiivsus on laste ülekaalulisuse ja rasvumise üheks põhjuseks. Tänapäeval kulutavad lapsed päevas ligikaudu 600 kilokalorit vähem kui lapsed 50 aastat tagasi. Lapseeas tekkinud rasvumist on hilisemas eas raske ravida. Aastal 2012 oli alla 5-aastaste ülekaaluliste laste arv maailmas üle 42 miljoni.
Arvestades laste rasvumise ja ülekaalulisuse suurt kasvu, nõuab see ennetustööd ja ravi. Ülekaalulised ja rasvunud lapsed on liikumismängudes vähem aktiivsed kui normaalkaalus lapsed – rasvumine on emotsionaalsuse ja tervise küsimus. Arengumaades oli laste rasvumise ja ülekaalu protsent 1990. aastal 7,9%, 2010. aastal 11,7% ja 2020. aastaks on ennustatud 14,1%. Rasvumise suur tõus on tingitud rohkem elustiili muutustest kui bioloogilistest ja geneetilistest teguritest. Laste puhul, kellel on probleemid ülekaaluga, peab rohkem rõhku panema suuremale kehalisele aktiivsusele kui kaalulangetusele.
Kehaline aktiivsus aitab takistada rasvumist eelkoolieas. Lapsed, kes on rasvunud enne 6. eluaastat, on seda tõenäoliselt ka hilisemas lapsepõlves. Suundumused näitavad seda, et tihti jäävad need lapsed rasvunuks ka täiskasvanueas. Lisandub rasvumise kahjulik mõju organsüsteemile (insuliini resistentsus, II tüübi diabeet, rasvunud maks). Suur on ka psühhosotsiaalne ja majanduslik koormus tervishoiusüsteemile, sest tuleb ravida rasvumisest tingitud haigusi.
Kõige paremini omandavad lapsed liigutusoskusi mängu kaudu
Varases lapseeas toimub kehaline aktiivsus mängu kaudu. Mängu tähtsus ja panus arengu seisukohalt on oluline nii tunnetuslikult, füüsiliselt, sotsiaalselt kui ka emotsionaalselt. Mäng loob lastele hea enesetunde ning annab neile vahetu ja pikaajalise liigutusliku eelise.
Paljud arenguvõimalused, mida laps saab mängu kaudu, on seotud just füüsiliselt aktiivse mänguga. Liigutuslike oskuste kvalitatiivne areng või harjutuse soorituse tulemuslikkus on pedagoogi professionaalsete oskuste rakendamise küsimus, kui ta arvestab lapse ealisi iseärasusi ja eakohaseid õpetamise meetodeid.
Kõige paremini omandavad lapsed liigutusoskusi mängu kaudu. Õpetades uusi oskusi positiivsuse ja mängule iseloomuliku eduelamuse kaudu, tugevdame lapse teadlikkust tema enda erinevatest liikumisvõimalustest, kujundame õpihuvi ning tekitame soovi kogeda uusi väljakutseid. Selle realiseerimiseks on vajalik luua lastele tegutsemisvõimalusi, andes nii loomingulist kui ka füüsilist ruumi nende mängule ja liikumisele.
Mängides toimivad protsessid, nagu näiteks närvistruktuuride moodustumine, on vajalikud edaspidiseks liigutustegevuseks. Mängides harjutatakse eneseväljendusoskust, kasutatakse liikumis- ja läbirääkimisoskust, vaimset ja emotsionaalset meisterlikkust, koostööd, probleemide lahendamist ja juhtimisoskusi. See on oluline, õpetamaks emotsionaalset väljendusoskust.